Paul Keres

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib maletajast; laeva kohta vaata artiklit Paul Keres (laev) ja advokaadi kohta artiklit Paul Keres (advokaat).
Paul Keres
Paul Keres, male maailmameistri tiitlipretendent (1938)
Isikuandmed
Sünniaeg 7. jaanuar 1916
Sünnikoht Narva
Surmaaeg 5. juuni 1975 (59-aastaselt)
Surmakoht Helsingi
Sportlaskarjäär
Spordiala male

Paul Keres (7. jaanuar 1916 Narva – 5. juuni 1975 Helsingi) oli eesti maletaja (rahvusvaheline suurmeister, 1950) ja malekirjanik.

Maletaja elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Keres sündis Narvas käsitöölise peres ja veetis oma lapsepõlve- ja noorusaastad Pärnus. Kerese väljakujunemisel mängis suurt osa kirimale, mida ta mängis armastusega ka hilisemas eas. Keres tegutses juba varasest noorusest maleproblemistina.

Ta lõpetas 1934. aastal Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja õppis 1937–1943 Tartu ülikoolis matemaatikat. Keres oli alates 1936. aastast üliõpilasseltsi Liivika liige.

Juba noorukina võitis Keres tähtsaid maleturniire. 1937 sai Keres rahvusvaheliseks suurmeistriks ning pälvis 1938 Hollandis peetud AVRO turniiri võidu eest maailmameistri matši õiguse Aleksandr Alehhiniga (matši ei toimunud). Sellest ajast oli ta aastakümneid maailmameistri tiitli peamisi pretendente ("igavesti teine").

1939. aastal võitis Eesti võistkond, kuhu kuulus ka Keres, Buenos Airese 8. maleolümpial pronksmedalid.

1948. aastal Haagis ja Moskvas peetud turniiril, kus selgitati maailmameister pärast Aleksandr Alehhini surma (1946), jagas (olude sunnil Nõukogude Liidu lipu all esinenud) Keres kolmandat-neljandat kohta Samuel Reshevskyga (USA), saades 10,5 punkti 20-st. MM turniiri võitis Mihhail Botvinnik (NSV Liit).

Pretendentide turniiril, mille võitja sai MMi tiitlimatšile, oli Keres 1950. aastal Budapestis 4., 1953. aastal Zürichis ja Neuhausenis 2.–4. (jagas kohta Samuel Reshevsky ja David Bronsteiniga), 1956. aastal Amsterdamis 2., 1959. aastal Bledis, Zagrebis ja Belgradis toimunud võistlusel 2. ja 1962. aastal Curaçaol 2. (Keres võitis temaga 2.–3. kohta jaganud Jefim Gelleri vastu lisamatši, mis selgitas välja, kumb neist pääseb vahetult järgmise tsükli kaheksa pretendendi hulka).

Keres oli kolmekordne NSV Liidu maletšempion (1947, 1950 ja 1951) ning kuulus 7 korda (1952, 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964) NSV Liidu võistkonda, kes võitis maleolümpia.

Kerese mängustiil oli erakordselt mitmekesine. Tema saavutused ja isiksus aitasid propageerida malet nii kodu- kui ka välismaal.

Keres on kirjutanud maleraamatuid, sealhulgas püsiva väärtusega teoseid eriti lipu- ja vankrilõppmängust. Lõppmängu käsitlev "Praktische Endspiele" (Hamburg 1973) kuulub maailma sellealase kirjanduse paremikku. Teoseid: "Malekool" I–III (1948–1955), "Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948" (1949), "Valitud partiid 1931–1958" (1961), "100 partiid" ("100 партий"; ilmunud vaid vene keeles), "Maleaabits" (1969, Kereselt lõppmängude osa, raamatu avangu ja keskmängu osa Iivo Neilt), "4x25" (1975, koos Iivo Neiga).

Viimased rahvusvahelised turniirivõidud saavutas Keres halvenenud tervisest hoolimata 1975. aasta veebruaris Tallinnas ja sama aasta mais Kanadas Vancouveris. 1. juunil 1975, kui Keres oli naasmas turniirivõiduga Vancouverist Tallinna, tabas teda Helsingis peatudes infarkt. Ta suri Helsingis 59-aastaselt, 5. juunil 1975.

Paul Kerese Morphy arv oli 3.

Koostatud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Malekool. I osa, Malemängu ajaloost, algõpetus, lihtsamaid lõppmänge ja avanguteooria. 1939
  • Malekool. I osa, Malemängu ajaloost, algõpetus, lihtsamaid lõppmänge ja avanguteooria. 1940
  • Malekool. 1. osa: Algõpetus ja avanguteooria. 1947
  • Malekool. 2. osa: Avanguteooria. 1950
  • Malekool. 3, osa: Prantsuse avang. 1955
  • Maailmameistri turniir : Haag-Moskva 1948/1949
  • Valitud partiid: 1931–1958. 1961
  • 4x25. Robert Fischer. Boriss Spasski. Viktor Kortšnoi. Bent Larssen: (100 partiid). 1975
  • Maleaabits koos Iivo Neiga
    • Maleaabits 1969 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits 1978 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits 2008 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits neljas köites (Punktkiriväljaanne). 1978

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Kerese vanemad olid Peeter Keres (1876–1956) ja Mari Keres (1882–1970). Paul Keresel oli õde Erna Keres (1903–1903) ning kaks venda: Evald Keres (1907–1910) ja Harald Keres (1912–2010).

Paul ja Maria Keres (sünd. Rives, 1917–2014) abiellusid detsembris 1941 Tartus.[1] Abielust sündisid poeg Peeter Keres (s. 1942) ning tütred Kadrin Keres (s. 1943) ja Krista Keres (1954–2004). Pojapoeg Paul Keres (s. 1982) on vandeadvokaat.[2][3]

Abielu sõlmimise ajal õppis Paul Keres Tartu Ülikoolis matemaatikat ja tema abikaasa Maria samas slaavi filoloogiat. Keresed asusid elama esialgu naise ema korterisse Tartus Kastani tänaval, hiljem sai nende eluasemeks kolm tuba suurest korterist allkorrusel. 1944. aasta sõjasuvel oli Maria Keres lastega Tootsis, Paul samal ajal malevõistlustel Rootsis. Kastani tänava korterist viidi osa väärtuslikumaid raamatuid Harald Kerese juurde Tartu Tähetorni varjule, kuid paraku said just need raamatud hiljem Nõukogude punaarmeelaste tegevuse tõttu kannatada.[4]

1944. aasta septembri Suure põgenemise ajal otsustas ka Keres oma pere Eestist Rootsi viia. Nad ootasid mootorpaati 22. septembril Matsalu lahe loodenurgas Puise rannas, kuid paati Rootsist ei saabunud oodatud ajaks, vaid palju hiljem, mil Nõukogude väed olid juba kogu rannapiirkonna hõivanud.[5][6]

1950. aastate keskel lasi Paul Keres oma perele ehitada Nõmmel Õie tänaval Peeter Tarvase projekti järgi terrasiitkrohvist välisviimistlusega kahekorruselise eramu. Pärast Paul Kerese surma (1975) nimetati 1976. aastal see osa Õie tänavast, kus paiknes ka Kerese eramu, Paul Kerese tänavaks. Maria Keres elas samas majas kuni oma elu lõpuni.[7]

Maria Keresel oli kaks õde. Üks neist elas Tallinnas, teine Kanadas Montréalis. 1967. aastal sõitis maailmanäitusele EXPO 1967 Montréali NSV Liidu delegatsioon, mille koosseisus oli ka Paul Keres. Raha kokkuhoidmiseks majutati eestlasi kohalike kodudesse ning juhuse tahtel sai Paul Keres öömajale ja kostile oma naiseõe juurde.[8]

1. juunil 1975, kui Paul Keres oli naasmas Vancouveri maleturniirilt Kanadast Eestisse, tabas teda lennureisi vahepeatusel Helsingis müokardi infarkt. Ta suri Helsingi ülikooli keskhaiglas neli päeva hiljem, 5. juunil. Paul Kerese riiklikele matustele tuli üle 100 000 inimese, teiste hulgas mitmed Nõukogude Eesti partei- ja valitsusjuhid.

Keres on maetud Metsakalmistule, Kuulsuste künkale; naabruses on Georg Otsa ning Johannes Kotkase hauad.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]


Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1969. aastal valmis režissöör Ülo Tambekil Keresest portreefilm "Tuld kuningale".[9]

Kerest on kujutatud NSV Liidu postiametkonna poolt tema 75. sünniaastapäeval välja antud postmargil (1991). AS Eesti Post üllitas postmargi nr 615 7. jaanuaril 2016. Paul Kerese 100. sünniaastapäeval.[10]

Paul Kerese portree oli ka Eesti Panga viiekroonisel rahatähel.

Tallinna kesklinnas Tõnismäel paikneb Paul Kerese monument.

Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli ees asub Paul Kerese mälestusmärk (1996, skulptor Mare Mikof).

7. jaanuaril 2016 avati Narvas Paul Kerese monument, kus Kerest on kujutatud istumas malelaua ääres.[11]

Tema järgi on nimetatud tänav Tallinnas ja Pärnus ning Kerese linnaosa, tänav ja väljak Narvas. Tallinnas tegutseb Paul Kerese Malemaja.

Aastatel 2000–2008 andis ESS Kalev Kerese auks välja "Ausa mängu auhinda".[12]

7. jaanuaril 2016 andis Eesti Pank Paul Kerese 100. sünniaastapäeva puhul välja kaheeurose mälestusmündi. Mündi tiraaž oli 500 000.[13]

FIDE kuulutas 2016. aasta Paul Kerese aastaks.

2023. aastal valmis Keresest dokumentaalfilm "Paul Keres. Kuningas" (režissöör Toomas Lepp).[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju". Olympia, 2015. Lk 581
  2. ↑ Kristjan Pihl, Kenderi ja Kaljuranna kaitsja: rahvas ootab prokuratuurilt verd, Eesti Ekspress, lk 22, 13. jaanuar 2016
  3. ↑ 18.november 2000, Meeli Hunt, Vanemate kuulsuse varjus või paistel
  4. ↑ "Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju". Olympia, 2015. Lk 251
  5. ↑ "Väikese vabariigi uhkus ja vali". eestimale.ee, 14. jaanuar 2016
  6. ↑ Sirp, nr. 1, 8 jaanuar 1993. dea.digar.ee
  7. ↑ Unustatud majad: Kerese maja esindab ajatut modernismi. nommesonumid.blogspot.com
  8. ↑ Paul Keres – Nõukogude Liidu kodanik, Eesti uhkus. Sirp.ee, 6. juuni 2006
  9. ↑ "Tuld kuningale". ETV2. 27. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2015. Vaadatud 27. märtsil 2015.
  10. ↑ Paul Keres 100 / 615-07.01.16
  11. ↑ Valepidi sattunud malelaua tõttu kujutab monument Paul Kerest kaotamas
  12. ↑ http://www.eestikalev.ee/?div=16-50 (vaadatud 29.12.2014)
  13. ↑ Paul Keresele pühendatud 2-euroseid münte on võimalik soetada 8. jaanuarist, Eesti Pank
  14. ↑ Ruus, Kaspar (4. november 2023). "DELFI VIDEO | Paul Keres uuest filmist: meie peres ei räägita vanaisast kui maletajast või igavesest teisest. Tema oli lihtsalt vanaisa". Delfi Sport. Vaadatud 4. novembril 2023.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_Keres&oldid=6654677"